SISEND
Kaubandusliku sooda (nt kanepi, lina jne) ekstraheerimiseks kasutatakse seebikivi. Viskooskangaste, näiteks bambuse, aloe vera, suhkruroo ja paljude teiste valmistamisel kasutatakse vesiniksulfiti. Vesinikperoksiidi (H2O2) kasutatakse pleegitamisel ja see muundub veeks, seda peetakse kõige säästvamaks sünteesitavaks kemikaaliks. Vähem tuntud tõsiasi on aga see, et H202 kõige levinum tootmisprotsess toimub pallaadiumiga – väga haruldase ja raskemetalliga, mille puhul kasutatakse tänaseni lapstööjõudu.
Kangatootmise igas osas kasutatakse lugematul hulgal sünteetilisi aineid. See hõlmab ketramist, värvimist, isegi sertifitseeritud värvimist ja järelprotsesse, nagu pehmendamine jne.
Kõik kemikaalid pole halvad, tegelikult on need tervisliku ökosüsteemi tasakaalu jaoks hädavajalikud (isegi pliid ja arseeni leidub mullas looduslikult väikestes kogustes). Uue ajastu tekstiilitehastes peaks olema säästvalt hangitud kemikaale mineraalide kujul ja kõik, mis välja tuleb, peaks sobima põllumajanduse jaoks. H202 saab toota ka elektrolüüsi teel (mis on kulukas, kuid täiesti ohutu meetod), seetõttu on oluline käsitleda iga sisendit terviklikust vaatenurgast.
VÄLJUND
Lõppvee ja muda töötlemine on kallis investeering. Suurtööstused hoolitsevad peamiselt materiaalse kasumi eest, mis tähendab, et inimeste ja keskkonna heaolu visatakse aknast välja. Värskendamiseks on värvimisettevõtetel mõned tavapärased tavad, mida nende kahjulike kõrvalsaadustega teha.
Vee puhastamine ETP-s (heitepuhastusjaamas) RO (pöördosmoosi) süsteemiga on tekstiilitööstuses tavaline praktika. RO veepuhastid eemaldavad nii mürgised kemikaalid kui ka inimese toitumise jaoks olulised aluselised mineraalid. See alandab pH-d ja tekitab surnud vett. RO veepuhastajaid kasutatakse sageli ka kodumajapidamistes.
Rohepesuga tegelevate ettevõtete eksitav praktika on nullheitega tehaste loomine, kus vesi aurustatakse. Kuid see variant ei lahenda ikkagi maha jäänud kahjulikku lörtsi, inimkonnale tiksuvat viitsütikuga pommi!
Ettevõtted, kes järgivad regulatiivseid reegleid, viivad oma mürgise muda maksumaksja rahast rahastatavasse "turvalisse" prügilasse. Ohutu prügilad tähendavad lihtsalt mürgiste jäätmete ladestamist linnaasulate silme eest kaugel. Sealt läheb arvestatav summa ehitusfirmadele, et moodustada kantserogeenseid tsementplokke, mis müüakse tagasi avalikkusele.
Odavaim variant on oodata päikese loojumist ja lasta värvitud vesi koos mudaga lähedalasuvatesse veekogudesse. Teine võimalus on puurkaevu puurimine ja väljund otse põhjavee laskmine.
Kõik need võimalused on lühiajaline kasu, kuid pikaajaline valu kõigile. Tekstiilitööstus on jätnud üha suurema hulga põllumehi ja maaomanikke laastatud viljatute maadega. Kes on veetnud aega värvimisklastrite* värvimises, võib kinnitada, et joogipõhjavett sinna alles ei jää ja mõjuala raadius laieneb päev-päevalt.
*Kobarad – inimeste või asjade rühm.
"Te ei saa ehitada õiglast ja jätkusuutlikku tulevikku kellegi teise kannatuste peale."
- Elen ja Sarah
VASTUTUS
Disainerid ja kaubamärgid on ühenduslüliks tootjate ja tarbijate vahel. Autentsed jätkusuutlikud kangatootjad ja looduslike värvidega tegelevad ettevõtted loodavad disaineritele end harida ja kasutada oma loovust uuenduslike lõpptoodete valmistamisel. Klientidel on piiratud teave kanga valmistamise protsessi ja tekstiilitööstuse toimimise kohta. Seetõttu usaldavad nad vastutustundlikke disainereid ja kaubamärke, kes on oma kodutöö teinud ja kasutavad ainult reklaamitud looduslikke tooteid.
Disaineritel on jätkusuutliku moe loomisel oluline roll ning nad peavad ellu viima ja tegema oma uurimistööd, et teha vahet faktidel ja petlikul turundusel. Tööstuse inimesed juba teavad, et sertifikaadid ei garanteeri ega tähenda enam midagi ning on aja küsimus, millal see teadlikkus lõppklientideni jõuab.